Vahepealne vaikus ja palju saepuru…

On olnud vaikus.
Selline mõnus töine vaikus, kus blogi istub nurgas, vaatab otsa ja küsib vaikselt:
„Kas me enam ei suhtlegi?“

Suhtleme küll.
Lihtsalt elu tuli vahele. Ja töö. Ja ideed. Ja üks gala.

Gala, kus puidutöö käis lipsuga

Vahepeal juhtus nii, et me käisime ettevõtlusgalal.
Päris sellisel – kus saepuru ei kuulu dresscode’i ja puidust asju hoitakse viisakalt ainult mõttes.

Olime nomineeritud Viljandimaa parim toode/teenus kategooriasse.
Ja tulemus?

🥈 Teine koht.

Kas see teeb haiget?
Ei tee.
Sest kui sul on unistus, siis teist kohta pole olemas.
Esimene koht on siht – teine koht on kinnitus, et oled rajal ja keegi juba märkas.

Pealegi, ausalt öeldes – me ei olnud isegi kindlad, kuhu auhind töökojas panna.

Kui kirjutada ei jõua, siis järelikult tehakse

Blogi jäi vahepeal vaikseks, sest käed olid tööd täis.
Ja mitte niisama – meie e-poodi on vahepeal kolinud hulk uusi tooteid.

Need sündisid:

  • tellimustest
  • naljadest
  • hetkedest „oota, aga kas see mahuks siia sisse?“
  • ja soovist teha kingitus, mis ei jää lihtsalt riiulile tolmu koguma

Mõned ideed olid alguses täiesti idiootsed.
Nüüd on nad tooted.

Vaikus ei tähenda kadumist

Kui meie blogi vaikib, siis see ei tähenda, et midagi ei toimuks.
See tähendab tavaliselt, et kuskil:

  • saag laulab
  • frees mõtleb kaasa
  • ja mõni uus puidust hullus on sündimas

Lubame, et kirjutame edaspidi tihemini.
Aga ei luba, et elu vahepeal jälle vahele ei tule.

Sest kui valida kirjutamise ja tegemise vahel…
siis me teeme.
Ja kirjutame pärast 😄